Kas Eesti maapiirkonna väljasuremine on vältimatu mõrv või enesetapp?

Eesti linnadest on suurematesse linnadesse või välismaale läinud tööle ja elama – sageli sundvalikuna – kümneid tuhandeid peresid. Selliste faktide eitamine ei tee neid olematuks vaid muudab eitaja jaanalinnuks. Me tahame, et inimestel oleks kõikjal Eestis võimalik elada. Näeme vaeva, et töökohti jaguks ka Lõuna-Eestis ja siinsetel lastel oleks hariduse saamiseks pealinna lastega võrreldavad võimalused.

Kogu maailmale omasest ja paratamatust rahvastiku liikumisest tulevad kõige väiksemate kahjudega välja need omavalitsused, kus eitamise asemel härjal sarvist haaratakse. Seetõttu on ka Valgas oluline otsida lahendusi näiteks lahkujatest tühjaks jäänud kinnisvara probleemidele. Seetõttu pidasin õigeks ka Eesti Päevalehe ajakirjanikule Valga plaanidest ja probleemidest rääkida.

Keskvalitsus kutsub Eesti arengutes märkama vaid ilusat ja on omavalitsustest jätnud mulje kui paariatest, kes Eesti arengut takistavad. Samas on kohalik omavalitsus esimene, kes hammasrataste vahele jäänud inimeste muresid peab lahendama. Sotsiaalvaldkonna töömaht ja keerukus aina kasvab. Järjest enam lapsi ei saa aru, miks peab isa kuude kaupa perest kaugel tööl käima, kui samal ajal räägitakse kui hästi Eestil läheb. Nii ongi et ühelt poolt vaadatuna tundub kohaliku elu väljasuremine keskvalitsuse sihikindla tapatööna, eesmärgiks saada rahanumbritesse arvutatuna ideaalne muster-riik. Teiselt poolt sunnib kogukonna surve omavalitsusi üle jõu elama, mille tulemuseks võib olla sotsiaalmajanduslik suitsiid.

Sellele lisanduvad nõukogude aja armid ja erastamisvead, mis kurnavad Eesti omavalitsusi. Näiteks Valgas ja selle ümbruses asus kümneid sõjaväeobjekte. Seoses raudteega ehitati täiesti kontrollimatult linnaruumi reostavaid tehaseid ja barakke. Rahvastukustatistikas kajastub tuhandete sõjaväelaste, raudteelaste ja nende perede lahkumine kaks aastakümmet tagasi. Linnaruumi nõukaaegne arhitektuurireostus jäi aga praeguste põlvede koristada.

90ndatel lauserastamisel tekkinud uutel omanikel ei olnud sageli ideid ega vahendeid, et oma süllekukkunud varaga midagi peale hakata. On ka juhtunud, et kui keegi tahaks kasutuna seisval kinnistul toimetada, nõuab omanik sõgedaid summasid müümiseks või rentimiseks.

Otsime lahendusi

Mitme keerulise protsessi koosmõjul tekkinud olukord Valga linnaruumis ei kannata aga niisama jätmist. Kuidas ja kust lahendusi otsida? Meie keskkonnakaitsepiirangud on vägagi jäigad, kuid kuidas kaitsta linnaruumi reostuse ja ebaperemeheliku suhtumise eest? Eks ikka piitsa ja präänikuga.

Piitsaks peaks tiheasustuspiirkonnas olema kinnisvaramaks kasutuseta kinnistule ehk majale, kus pole elanikke ja ei toimu mõistliku aja jooksul mingit arendustegevust. Präänikuks võiks olla kohaliku omavalitsuse lihtsustatud võimalus koostööks muinsuskaitse aluse hoone omanikuga arendada välja seal munitsipaaleluruume või muid avalikke teenuseid. Reeglina äriliselt selliste hoonete haldamine kasumlik ei ole. Mõnel juhul võiks olla präänikuks kohaliku omavalitsuse toetus kinnistul räämas hoonete lammutamiseks, et vabastada omanik mõtlematult soetatud varast. Loomulikult kuuluks korrastatud kinnistu hiljem omavalitsusele.

Valgas oleme viimastel aastatel miljööd reostavate hoonete omanike elu ebamugavaks teinud. Esimeses järjekorras tegutseme kesklinnas, kus oleme alustanud Tartu 2 (lagunenud vesiveski) hoonete sundvõõrandamisega. Saime Riia 5 ja Raja 6 vahelise maaüksuse riigilt linna omandusse ja oleme pannud oma õigused maksma Valga vana kreisi ametiasutuste hoonete, niinimetatud vanglahoone kvartalis. Suve jooksul korrastame linnale kuuluva ala. Hoonete omanikele on antud selge signaal, et seekord enam muinsuskaitsealuste hoonete hävimisega tegevusetuse tõttu ei lepita ja suve lõpuks ennustan, et saame linnarahvast rõõmustada positiivsete arengutega. Koostöös Jaani kiriku renoveerimise sihtasutusega saavad suve jooksul uuendatud EELK Valga kogudusele kuuluva Jaani kiriku välisosad. Kõik nimetatud objektid on muinsuskaitse alla kuuluvad, kus avaliku sektori toetus säilimiseks on möödapääsmatu. Pideva kontrolli all on Haru 2, Pikk 21a, Lõuna 2, Vahtra 1 jpt kinnistute olukord. Selle aasta lõpus soovime alustada uue linna üldplaneeringu koostamisega, mille käigus soovime koostöös Muinsuskaitseametiga revideerida säilitamisele määratud hoonete nimekirja ning leida tasakaalu ajaloo säilitamise ja tänapäevaste miljööväärtuste vahel.

Hoonete ebaperemeheliku kasutamise lõpetamine ja korrastamine on ainult pool probleemist. Keerulisem on leida hoonetele funktsioon, sest muidu võib olukord korduda. Siinkohal jõuame tagasi Eesti tulevikuküsimuste juurde e kas elu väljaspool Tallinna on võimalik. Valitsejatel tuleb tõsiselt mõelda, kas Eesti raamatupidamislike eesmärkide täitmiseks koolide ja haiglate sulgemisele sundimisele järgneb külade ja linnade sulgemine.

Eesti maailmale esitletud edulugu tuleb kohalike omavalitsuste ja maapiirkondade arvelt, kuid see ressurss on ammendumas. Tegelikult on olemas teine tee, kus keskvalitsus tunnistab võimetust tervet Eestit Toompealt juhtida ning annab kohalikele omavalitsuste tegutsemiseks oluliselt vabamad käed ja rahalised vahendid vastuse võtmiseks kohapeal. Arvestades et koos Valkaga on Valgas kokku peaaegu 20 000 elanikku, siis näen kaksiklinnal tulevikus suurt potentsiaali. Tuntav on Läti taastumine majanduskriisist ja lätlaste suurenev huvi Valga vastu. Hetkel toimiv majanduspoliitika on suitsiidne tervele Eestile ja pikas perspektiivis kasulik ainult Helsinki-Tallinn kaksiklinnale. Liivimaast võib Eesti nii ilma jääda.