Head uut Eesti aastat!

Sel nädalal pidutseme eesti keeles ja meeles, sest oleme ellujääjad. Elasime üle orjapõlve, okupatsiooni ja küüditamise. Oleme teel taasiseseisvumiselt eneseleidmisele. Uskuge, et oleme olnud edukad ja meil on olnud õnne. Nii palju õnne pole olnud näiteks liivlastel, krimmi-tararlastel, tiibetlastel. Loodame et kõik lõpeb hästi Ukrainas ja Moldaavias.

Kahjuks on maailm justkui kellavärk, kus üks hammasratas ei saa peatuda ja puhata. Kui seiskub suur hammasratas, näiteks Euroopa Liidu majandus või Venemaa juhtide mõistus, siis peatub aeg. Kui kinni kiilub väike hammasratas, siis see puruneb suurte vahel. Meile lisab kindlust ainult see, et nagu kellas pole ülearuseid hammasrattaid, nii pole ka meie maailmas tähtsusetud riike, kuid peame oskama ajaga kaasas käia.

Oleme üle elanud ohtlikud ajad ja suudame nüüd ära elada. See on korraga õnnis ja ohtlik seisund.  Suutsime maailmale tõestada, et suudame iseseisvalt hakkama saada - meie majandus on kasvanud, samuti sissetulekud, aga ka väljaminekud. Ära elada suudab ka enamus eestimaalasi - oleme endale soetanud kodu, auto ja saame lubada aeg-ajalt head-parematki. Ohtlik on see tunne seetõttu, et võib viia meid laiskuse ja mugavuse teele. Peame meeles pidama, et senine edu on saavutatud ränga hinnaga - demograafiliste kaotuste, regionaalerinevuste suurenemiste ja teiste riikide kaasabil. Need ressursid on ammendunud ja tuleb leida uusi mootoreid, et mitte langeda mugavast äraelamise faasist tagasi ellujäämismängu.

Üleelamisest ja äraelamisest olulisem on täna küsimus, kuidas elada edasi? Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili ütles Paju lahingu aastapäeval tähelepanuväärsed sõnad. „Sõnades on paljud nõus Eesti eest surma minema, kuid kui paljud on valmis oma isamaa eest elama?“ Valgamaa juurtega kirjanik August Gailit lisab: „Elu on nagu varaait, kust pole mõtet midagi otsida,
kui pole sinna midagi sisse pannud.“ Mõelgem, kas ja mida on meil panna varaaita, et sealt alati võtta oleks.

Mõelgem lastele. Kui teil neid veel ei ole, siis mõelge, et varsti võiks olla. Mõelge tööandjana, et kui teie naistöötaja teatab lapsega kojujäämisest, kas olete mõlemad siiralt rõõmsad? Kas me ametnike ja ettevõtjatena teeme kõik selleks, et lastega pered tunneksid end turvaliselt ja hästi? Mõelgem kas see, mis me teeme täna, jätab meie järeltulijatele Eesti, kus on igal pool hea elada või peaksid nad majanduspagulastena siit põgenema?

Mõelgem Valgale. Pole olemas head või halba linna. Iga linn on tema elanike tegu ja nägu. Mõelge mis on tegu, mida saate Valga jaoks teha või milline on teie jutt ja nägu kui Valgast räägite?

Mõelgem Eestile. Kas tahame, et ajalooraamatus viiekümne aasta pärast mainitakse Eestit, kui Ida-Euroopa ühte riiki, mille iseseisvus taastati ajutiselt 90ndatel selleks, et päästa Lääne-Euroopa tööjõukriisist ja majanduslangusest. Või suudame targalt ja paindlikult ennast rikkaks elada nii nagu Šveitsi suutis seda eelmisel sajandil vaenujalal Euroopa keskel?

Kõigi nende mõtete lõpunimõtlemiseks, tundub et Eestile oleks tõesti vaja kooseluseadust - mitte seda, mida Riigikogu vastu võtta ei suuda ja milleks meie ühiskond veel küps pole. Vajame seadust, et Eestis saavad üksteist lugupidavalt koos elada nii ettevõtjad, kui palgatöölised, noored ja vanad, maksumaksjad ja seadusandjad, homod ja heterod. Seda seadust ei saa vastu võtta Riigikogu, vaid see peaks meile olema kirjutamata kujul täitmiseks nagu ei saa täitmata jätta loodus- ja füüsikaseadusi.

Meie vaba riigi sünnipäeval soovin kõigile head uut Eesti aastat! Elagem kõik koos – tegusalt ja rõõmsalt, edendagem elu Valgas, seeläbi õitsegu ja elagu Eesti!