Nutikate maksudega nutikam riik

Peaaegu iga nädal potsatab minu Twitteri kontole Vabariigi Valitsuse pressibüroo sõnum Eesti imelisest maksusüsteemist ja seda imetlevast maailmast. Kohtudes ettevõtjate või muude inimestega paraku sellist kiidulaulu ei kuule. Meie maksusüsteemi pole märganud kohtumistel mitmel pool Euroopas kiita ka minu väliskolleegid. Paarkümmend aastat tagasi võis selline süsteem ollagi eesrindlik, nüüd pigem arengumaale omane.

Meie maksusüsteemi peamised hädad on maksutulude regionaalne kuhjumine ja koondumine valdavalt keskvalitsuse kätte. Puudub paindlikkus arvestada olukorra muutustega majandus- ja sotsiaalsüsteemis või regionaalselt. Meie maksumõtlemist iseloomustab domineeriv orienteeritus eelarve täitmisele ja kulude katmisele. Tegelikult on aktsiiside-maksude oluline kõrvalroll majandus- või regionaalarengu suunamine või hoopis kahjulike käitumiste vähendamine (alkohol, tubakas, fossiilkütused).

Koos riigireformiga tuleb astuda mugavustsoonist välja ja põhjalikult revideerida maksukorraldust. Eesti suuruses riigis võiks head maksusüsteemi ja ühiskondlikku ümberjagamist kujutada ette supi keetmisena suures pajas. Koostisained peab sisse panema õiges vahe- ja järjekorras ning selleks et supp põhja ei kõrbeks, peab seda aeg-ajalt segades keetma madalal kuumusel. Samas peab supp olema igas paja servas sama tummine ja maitsev. Tänasest nutikam maksusüsteem tooks lisaks stabiilsetele laekumistele ka kiirema majandus- ja ühtlasema regionaalarengu. Alljärgnevalt mõned ideed, kuhu suunas võiks mõelda.

Eesti-Läti aktsiisierinevustest algatatud kaubarallit võib naljaga pooleks pidada parimaks valitsuse poolt tehtud regionaalpoliitiliseks meetmeks. Iga päev sõidab tuhandeid inimesi Lõuna-Eesti piirile Valkasse ja Iklasse. Nendest inimvoogudest on tekkinud aktsiisiturismi kõrvaltulu, mille saavad kohalikud väikeettevõtjatest juuksurid, kohvikupidajad, majutusettevõtted jne. Mis seal salata, et ka Valgas asuvatel transpordiettevõtetel on tänu mõnevõrra soodsamale Läti kütusele edu teiste Eesti konkurentide ees. Aga kui teekski aktsiisid riigisiseselt erinevaks? Lepikski kokku, et näiteks omavalitsuste territooriumil, mille tulud inimese kohta on teatud tasemest allpool rakendatakse müügikohtades viieks järgnevaks aastaks madalamaid aktsiise nii kütusele, alkoholile, elektrile? Tänase olukorra valguses ei kaotaks me rahaliselt midagi. Aktsiiskaupade müügi ja selle kõrvaltulud aga tooksime tagasi oma riigi piiridesse  ja soodustaks inimesi ning ettevõtteid liikuma Harjumaalt väljapoole. Samasugust ajutist elektrienergia aktsiisimäära langetamist on võimalik rakendada ka regionaalselt ebasoodsas asukohas asuvatele uutele või oma tootmist laiendavatele ettevõtetele. Kaaluda võiks ka riigilõivude regionaalset diferentseerimist. Eesmärk oleks luua ajutised riigisisesed maksuparadiisid, mis hajutaksid pikas perspektiivis Eestis inimesi ja ettevõtlust.

Eesti linnad väljaspool Harjumaad ja Tartut maadlevad üha enam räämas ja kasutuseta kinnistutega. Samas on teada, et mitmed investeeringud on jäänud katki, sest kinnistuomanike ahnuse tõttu pole jõutud ostu-müügi tehinguni. Samas on kasutuseta kinnistu „sukasääres“ hoidmine väljaspool Tallinna sümboolsete kuludega. Nii seisabki oluline ressurss, maa, paljudes maakonnakeskustes jõude. Patiseisust päästjaks võiks olla maamaksu asemel kohaliku maksuna kinnistumaks. Tegemist oleks kohaliku maksuga, mida võiks alandada ainult juhtudel, kui kinnistu on aktiivses kasutuses elamiseks või ettevõtluseks (näiteks elektri- ja veekasutuse näitude alusel). Kogutud vahendid võiks minna kohalikku eelarvesse, mille eest tohiks lammutada mahajäetud hooneid ja korrastada teid/tänavaid. Kinnisvara saaks uuesti käibesse, ettevõtlus elavneks ja linnaruum korda.

Selleks et kiirendada ja motiveerida riigi töökohtade vähendamist ja hajutamist, tuleks kehtestada kõigile Tallinnas paiknevatele avaliku sektori ametikohtadele peamaks. Personalikulud tuleks samas külmutada. See sunniks riigiasutusi hajutama töötajaskonda üle Eesti. E-riik peaks võimaldama töötegemist ükskõik millises Eesti nurgas, mis iganes ministeeriumi või ametkonna jaoks. Pole vaja ministeeriumide supertorne ja samuti vabaneks Tallinnas ettevõtluse jaoks suur hulk haritud inimesi. Mujal Eestis samas töökohtade arv kasvaks, kusjuures eraldi tasuks maksusoodustustega soosida kaugtöö tegemist.

Maksusüsteemiga peaksime mõõdukat survet avaldama ka palgatõusuks. Nigel palgatase viib Eestist tuhandeid inimesi mujale. Selleks et motiveerida ettevõtteid kaaluma kõrgemapalgalisi kohti või palgatõusu, võiks näiteks rakendada regressiivset töötuskindlustuse maksumäära. Praegust maksimummäära rakendatakse näiteks kuni mediaanpalgani ja sealt kõrgema palga puhul on määr järjest alanev. See teeb palgatõstmise ettevõtte jaoks lihtsamaks ja ahvatlevamaks. Kõrgemad palgad elavdaks ka sisetarbimist ning annaks inimestele suurema kindlustunde.

Kuulen juba valvsaid hääli, et kas see kõik ulmeline või liiga keeruline pole? Riik ja selle toimimine ei saagi olla lihtsad. Roostetanud rauda ei saa enam peenhäälestada - see vajab tänapäevase nutiseadmega asendamist. Olen kindel et meie kohalikud omavalitsused ning Maksu- ja Tolliamet on piisavalt võimekad senisest keerukamaid maksulahendusi administreerima. Paindlik ja lahenduskeskne maksusüsteem mitte ainult ei taga riigi stabiilset tulubaasi, vaid võimaldab muuta Eesti arengu nutikamaks ja ühtlasemaks. Tõusev ettevõtlusaktiivsus ja palgatase ääremaadel võimaldab vähendada keskvalitsuse ümberjagamist ja „tulekustutamise“ kulusid ning tõstab kohalike omavalitsuste finantsautonoomiat.

Eelnevalt kirjeldatud ideedele pole tehtud süvaanalüüsi ja need ei esinda ühegi erakonna ametlikke seisukohti. Eelkõige kutsun nende näidetega üles riigireformi valguses mõtlema maksuküsimustes „raamist välja“, et luua uue põlvkonna dünaamiline riigivalitsemine. Eesmärgiks võiks olla kõikjal Tallinnast Valgani ja Narvast Kärdlani tärkav elu, mille korraldamisega me saame ühiselt kogutud raha eest hakkama iseseisvalt, õiglaselt ja tulevikku vaatavalt.

Artikkel on kirjutatud EPL/Delfi palvel ja avaldati 14.11.2016

Head uut Eesti aastat!

Sel nädalal pidutseme eesti keeles ja meeles, sest oleme ellujääjad. Elasime üle orjapõlve, okupatsiooni ja küüditamise. Oleme teel taasiseseisvumiselt eneseleidmisele. Uskuge, et oleme olnud edukad ja meil on olnud õnne. Nii palju õnne pole olnud näiteks liivlastel, krimmi-tararlastel, tiibetlastel. Loodame et kõik lõpeb hästi Ukrainas ja Moldaavias.

Kahjuks on maailm justkui kellavärk, kus üks hammasratas ei saa peatuda ja puhata. Kui seiskub suur hammasratas, näiteks Euroopa Liidu majandus või Venemaa juhtide mõistus, siis peatub aeg. Kui kinni kiilub väike hammasratas, siis see puruneb suurte vahel. Meile lisab kindlust ainult see, et nagu kellas pole ülearuseid hammasrattaid, nii pole ka meie maailmas tähtsusetud riike, kuid peame oskama ajaga kaasas käia.

Oleme üle elanud ohtlikud ajad ja suudame nüüd ära elada. See on korraga õnnis ja ohtlik seisund.  Suutsime maailmale tõestada, et suudame iseseisvalt hakkama saada - meie majandus on kasvanud, samuti sissetulekud, aga ka väljaminekud. Ära elada suudab ka enamus eestimaalasi - oleme endale soetanud kodu, auto ja saame lubada aeg-ajalt head-parematki. Ohtlik on see tunne seetõttu, et võib viia meid laiskuse ja mugavuse teele. Peame meeles pidama, et senine edu on saavutatud ränga hinnaga - demograafiliste kaotuste, regionaalerinevuste suurenemiste ja teiste riikide kaasabil. Need ressursid on ammendunud ja tuleb leida uusi mootoreid, et mitte langeda mugavast äraelamise faasist tagasi ellujäämismängu.

Üleelamisest ja äraelamisest olulisem on täna küsimus, kuidas elada edasi? Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili ütles Paju lahingu aastapäeval tähelepanuväärsed sõnad. „Sõnades on paljud nõus Eesti eest surma minema, kuid kui paljud on valmis oma isamaa eest elama?“ Valgamaa juurtega kirjanik August Gailit lisab: „Elu on nagu varaait, kust pole mõtet midagi otsida,
kui pole sinna midagi sisse pannud.“ Mõelgem, kas ja mida on meil panna varaaita, et sealt alati võtta oleks.

Mõelgem lastele. Kui teil neid veel ei ole, siis mõelge, et varsti võiks olla. Mõelge tööandjana, et kui teie naistöötaja teatab lapsega kojujäämisest, kas olete mõlemad siiralt rõõmsad? Kas me ametnike ja ettevõtjatena teeme kõik selleks, et lastega pered tunneksid end turvaliselt ja hästi? Mõelgem kas see, mis me teeme täna, jätab meie järeltulijatele Eesti, kus on igal pool hea elada või peaksid nad majanduspagulastena siit põgenema?

Mõelgem Valgale. Pole olemas head või halba linna. Iga linn on tema elanike tegu ja nägu. Mõelge mis on tegu, mida saate Valga jaoks teha või milline on teie jutt ja nägu kui Valgast räägite?

Mõelgem Eestile. Kas tahame, et ajalooraamatus viiekümne aasta pärast mainitakse Eestit, kui Ida-Euroopa ühte riiki, mille iseseisvus taastati ajutiselt 90ndatel selleks, et päästa Lääne-Euroopa tööjõukriisist ja majanduslangusest. Või suudame targalt ja paindlikult ennast rikkaks elada nii nagu Šveitsi suutis seda eelmisel sajandil vaenujalal Euroopa keskel?

Kõigi nende mõtete lõpunimõtlemiseks, tundub et Eestile oleks tõesti vaja kooseluseadust - mitte seda, mida Riigikogu vastu võtta ei suuda ja milleks meie ühiskond veel küps pole. Vajame seadust, et Eestis saavad üksteist lugupidavalt koos elada nii ettevõtjad, kui palgatöölised, noored ja vanad, maksumaksjad ja seadusandjad, homod ja heterod. Seda seadust ei saa vastu võtta Riigikogu, vaid see peaks meile olema kirjutamata kujul täitmiseks nagu ei saa täitmata jätta loodus- ja füüsikaseadusi.

Meie vaba riigi sünnipäeval soovin kõigile head uut Eesti aastat! Elagem kõik koos – tegusalt ja rõõmsalt, edendagem elu Valgas, seeläbi õitsegu ja elagu Eesti!