Nutikate maksudega nutikam riik

Peaaegu iga nädal potsatab minu Twitteri kontole Vabariigi Valitsuse pressibüroo sõnum Eesti imelisest maksusüsteemist ja seda imetlevast maailmast. Kohtudes ettevõtjate või muude inimestega paraku sellist kiidulaulu ei kuule. Meie maksusüsteemi pole märganud kohtumistel mitmel pool Euroopas kiita ka minu väliskolleegid. Paarkümmend aastat tagasi võis selline süsteem ollagi eesrindlik, nüüd pigem arengumaale omane.

Meie maksusüsteemi peamised hädad on maksutulude regionaalne kuhjumine ja koondumine valdavalt keskvalitsuse kätte. Puudub paindlikkus arvestada olukorra muutustega majandus- ja sotsiaalsüsteemis või regionaalselt. Meie maksumõtlemist iseloomustab domineeriv orienteeritus eelarve täitmisele ja kulude katmisele. Tegelikult on aktsiiside-maksude oluline kõrvalroll majandus- või regionaalarengu suunamine või hoopis kahjulike käitumiste vähendamine (alkohol, tubakas, fossiilkütused).

Koos riigireformiga tuleb astuda mugavustsoonist välja ja põhjalikult revideerida maksukorraldust. Eesti suuruses riigis võiks head maksusüsteemi ja ühiskondlikku ümberjagamist kujutada ette supi keetmisena suures pajas. Koostisained peab sisse panema õiges vahe- ja järjekorras ning selleks et supp põhja ei kõrbeks, peab seda aeg-ajalt segades keetma madalal kuumusel. Samas peab supp olema igas paja servas sama tummine ja maitsev. Tänasest nutikam maksusüsteem tooks lisaks stabiilsetele laekumistele ka kiirema majandus- ja ühtlasema regionaalarengu. Alljärgnevalt mõned ideed, kuhu suunas võiks mõelda.

Eesti-Läti aktsiisierinevustest algatatud kaubarallit võib naljaga pooleks pidada parimaks valitsuse poolt tehtud regionaalpoliitiliseks meetmeks. Iga päev sõidab tuhandeid inimesi Lõuna-Eesti piirile Valkasse ja Iklasse. Nendest inimvoogudest on tekkinud aktsiisiturismi kõrvaltulu, mille saavad kohalikud väikeettevõtjatest juuksurid, kohvikupidajad, majutusettevõtted jne. Mis seal salata, et ka Valgas asuvatel transpordiettevõtetel on tänu mõnevõrra soodsamale Läti kütusele edu teiste Eesti konkurentide ees. Aga kui teekski aktsiisid riigisiseselt erinevaks? Lepikski kokku, et näiteks omavalitsuste territooriumil, mille tulud inimese kohta on teatud tasemest allpool rakendatakse müügikohtades viieks järgnevaks aastaks madalamaid aktsiise nii kütusele, alkoholile, elektrile? Tänase olukorra valguses ei kaotaks me rahaliselt midagi. Aktsiiskaupade müügi ja selle kõrvaltulud aga tooksime tagasi oma riigi piiridesse  ja soodustaks inimesi ning ettevõtteid liikuma Harjumaalt väljapoole. Samasugust ajutist elektrienergia aktsiisimäära langetamist on võimalik rakendada ka regionaalselt ebasoodsas asukohas asuvatele uutele või oma tootmist laiendavatele ettevõtetele. Kaaluda võiks ka riigilõivude regionaalset diferentseerimist. Eesmärk oleks luua ajutised riigisisesed maksuparadiisid, mis hajutaksid pikas perspektiivis Eestis inimesi ja ettevõtlust.

Eesti linnad väljaspool Harjumaad ja Tartut maadlevad üha enam räämas ja kasutuseta kinnistutega. Samas on teada, et mitmed investeeringud on jäänud katki, sest kinnistuomanike ahnuse tõttu pole jõutud ostu-müügi tehinguni. Samas on kasutuseta kinnistu „sukasääres“ hoidmine väljaspool Tallinna sümboolsete kuludega. Nii seisabki oluline ressurss, maa, paljudes maakonnakeskustes jõude. Patiseisust päästjaks võiks olla maamaksu asemel kohaliku maksuna kinnistumaks. Tegemist oleks kohaliku maksuga, mida võiks alandada ainult juhtudel, kui kinnistu on aktiivses kasutuses elamiseks või ettevõtluseks (näiteks elektri- ja veekasutuse näitude alusel). Kogutud vahendid võiks minna kohalikku eelarvesse, mille eest tohiks lammutada mahajäetud hooneid ja korrastada teid/tänavaid. Kinnisvara saaks uuesti käibesse, ettevõtlus elavneks ja linnaruum korda.

Selleks et kiirendada ja motiveerida riigi töökohtade vähendamist ja hajutamist, tuleks kehtestada kõigile Tallinnas paiknevatele avaliku sektori ametikohtadele peamaks. Personalikulud tuleks samas külmutada. See sunniks riigiasutusi hajutama töötajaskonda üle Eesti. E-riik peaks võimaldama töötegemist ükskõik millises Eesti nurgas, mis iganes ministeeriumi või ametkonna jaoks. Pole vaja ministeeriumide supertorne ja samuti vabaneks Tallinnas ettevõtluse jaoks suur hulk haritud inimesi. Mujal Eestis samas töökohtade arv kasvaks, kusjuures eraldi tasuks maksusoodustustega soosida kaugtöö tegemist.

Maksusüsteemiga peaksime mõõdukat survet avaldama ka palgatõusuks. Nigel palgatase viib Eestist tuhandeid inimesi mujale. Selleks et motiveerida ettevõtteid kaaluma kõrgemapalgalisi kohti või palgatõusu, võiks näiteks rakendada regressiivset töötuskindlustuse maksumäära. Praegust maksimummäära rakendatakse näiteks kuni mediaanpalgani ja sealt kõrgema palga puhul on määr järjest alanev. See teeb palgatõstmise ettevõtte jaoks lihtsamaks ja ahvatlevamaks. Kõrgemad palgad elavdaks ka sisetarbimist ning annaks inimestele suurema kindlustunde.

Kuulen juba valvsaid hääli, et kas see kõik ulmeline või liiga keeruline pole? Riik ja selle toimimine ei saagi olla lihtsad. Roostetanud rauda ei saa enam peenhäälestada - see vajab tänapäevase nutiseadmega asendamist. Olen kindel et meie kohalikud omavalitsused ning Maksu- ja Tolliamet on piisavalt võimekad senisest keerukamaid maksulahendusi administreerima. Paindlik ja lahenduskeskne maksusüsteem mitte ainult ei taga riigi stabiilset tulubaasi, vaid võimaldab muuta Eesti arengu nutikamaks ja ühtlasemaks. Tõusev ettevõtlusaktiivsus ja palgatase ääremaadel võimaldab vähendada keskvalitsuse ümberjagamist ja „tulekustutamise“ kulusid ning tõstab kohalike omavalitsuste finantsautonoomiat.

Eelnevalt kirjeldatud ideedele pole tehtud süvaanalüüsi ja need ei esinda ühegi erakonna ametlikke seisukohti. Eelkõige kutsun nende näidetega üles riigireformi valguses mõtlema maksuküsimustes „raamist välja“, et luua uue põlvkonna dünaamiline riigivalitsemine. Eesmärgiks võiks olla kõikjal Tallinnast Valgani ja Narvast Kärdlani tärkav elu, mille korraldamisega me saame ühiselt kogutud raha eest hakkama iseseisvalt, õiglaselt ja tulevikku vaatavalt.

Artikkel on kirjutatud EPL/Delfi palvel ja avaldati 14.11.2016