Peaaegu iga nädal potsatab minu Twitteri kontole Vabariigi
Valitsuse pressibüroo sõnum Eesti imelisest maksusüsteemist ja seda imetlevast
maailmast. Kohtudes ettevõtjate või muude inimestega paraku sellist kiidulaulu
ei kuule. Meie maksusüsteemi pole märganud kohtumistel mitmel pool Euroopas kiita
ka minu väliskolleegid. Paarkümmend aastat tagasi võis selline süsteem ollagi
eesrindlik, nüüd pigem arengumaale omane.
Meie maksusüsteemi peamised hädad on maksutulude regionaalne
kuhjumine ja koondumine valdavalt keskvalitsuse kätte. Puudub paindlikkus
arvestada olukorra muutustega majandus- ja sotsiaalsüsteemis või regionaalselt.
Meie maksumõtlemist iseloomustab domineeriv orienteeritus eelarve täitmisele ja
kulude katmisele. Tegelikult on aktsiiside-maksude oluline kõrvalroll majandus-
või regionaalarengu suunamine või hoopis kahjulike käitumiste vähendamine
(alkohol, tubakas, fossiilkütused).
Koos riigireformiga tuleb astuda mugavustsoonist välja ja põhjalikult
revideerida maksukorraldust. Eesti suuruses riigis võiks head maksusüsteemi ja
ühiskondlikku ümberjagamist kujutada ette supi keetmisena suures pajas.
Koostisained peab sisse panema õiges vahe- ja järjekorras ning selleks et supp
põhja ei kõrbeks, peab seda aeg-ajalt segades keetma madalal kuumusel. Samas
peab supp olema igas paja servas sama tummine ja maitsev. Tänasest nutikam
maksusüsteem tooks lisaks stabiilsetele laekumistele ka kiirema majandus- ja ühtlasema
regionaalarengu. Alljärgnevalt mõned ideed, kuhu suunas võiks mõelda.
Eesti-Läti aktsiisierinevustest algatatud kaubarallit võib
naljaga pooleks pidada parimaks valitsuse poolt tehtud regionaalpoliitiliseks
meetmeks. Iga päev sõidab tuhandeid inimesi Lõuna-Eesti piirile Valkasse ja
Iklasse. Nendest inimvoogudest on tekkinud aktsiisiturismi kõrvaltulu, mille
saavad kohalikud väikeettevõtjatest juuksurid, kohvikupidajad,
majutusettevõtted jne. Mis seal salata, et ka Valgas asuvatel
transpordiettevõtetel on tänu mõnevõrra soodsamale Läti kütusele edu teiste Eesti
konkurentide ees. Aga kui teekski aktsiisid riigisiseselt erinevaks? Lepikski kokku,
et näiteks omavalitsuste territooriumil, mille tulud inimese kohta on teatud
tasemest allpool rakendatakse müügikohtades viieks järgnevaks aastaks madalamaid
aktsiise nii kütusele, alkoholile, elektrile? Tänase olukorra valguses ei
kaotaks me rahaliselt midagi. Aktsiiskaupade müügi ja selle kõrvaltulud aga
tooksime tagasi oma riigi piiridesse ja soodustaks
inimesi ning ettevõtteid liikuma Harjumaalt väljapoole. Samasugust ajutist
elektrienergia aktsiisimäära langetamist on võimalik rakendada ka regionaalselt
ebasoodsas asukohas asuvatele uutele või oma tootmist laiendavatele
ettevõtetele. Kaaluda võiks ka riigilõivude regionaalset diferentseerimist.
Eesmärk oleks luua ajutised riigisisesed maksuparadiisid, mis hajutaksid pikas
perspektiivis Eestis inimesi ja ettevõtlust.
Eesti linnad väljaspool Harjumaad ja Tartut maadlevad üha enam
räämas ja kasutuseta kinnistutega. Samas on teada, et mitmed investeeringud on
jäänud katki, sest kinnistuomanike ahnuse tõttu pole jõutud ostu-müügi
tehinguni. Samas on kasutuseta kinnistu „sukasääres“ hoidmine väljaspool
Tallinna sümboolsete kuludega. Nii seisabki oluline ressurss, maa, paljudes
maakonnakeskustes jõude. Patiseisust päästjaks võiks olla maamaksu asemel
kohaliku maksuna kinnistumaks. Tegemist oleks kohaliku maksuga, mida võiks
alandada ainult juhtudel, kui kinnistu on aktiivses kasutuses elamiseks või
ettevõtluseks (näiteks elektri- ja veekasutuse näitude alusel). Kogutud
vahendid võiks minna kohalikku eelarvesse, mille eest tohiks lammutada
mahajäetud hooneid ja korrastada teid/tänavaid. Kinnisvara saaks uuesti
käibesse, ettevõtlus elavneks ja linnaruum korda.
Selleks et kiirendada ja motiveerida riigi töökohtade vähendamist
ja hajutamist, tuleks kehtestada kõigile Tallinnas paiknevatele avaliku sektori
ametikohtadele peamaks. Personalikulud tuleks samas külmutada. See sunniks
riigiasutusi hajutama töötajaskonda üle Eesti. E-riik peaks võimaldama töötegemist
ükskõik millises Eesti nurgas, mis iganes ministeeriumi või ametkonna jaoks.
Pole vaja ministeeriumide supertorne ja samuti vabaneks Tallinnas ettevõtluse
jaoks suur hulk haritud inimesi. Mujal Eestis samas töökohtade arv kasvaks,
kusjuures eraldi tasuks maksusoodustustega soosida kaugtöö tegemist.
Maksusüsteemiga peaksime mõõdukat survet avaldama ka palgatõusuks. Nigel palgatase viib Eestist tuhandeid inimesi mujale. Selleks et motiveerida ettevõtteid kaaluma kõrgemapalgalisi kohti või palgatõusu, võiks näiteks rakendada regressiivset töötuskindlustuse maksumäära. Praegust maksimummäära rakendatakse näiteks kuni mediaanpalgani ja sealt kõrgema palga puhul on määr järjest alanev. See teeb palgatõstmise ettevõtte jaoks lihtsamaks ja ahvatlevamaks. Kõrgemad palgad elavdaks ka sisetarbimist ning annaks inimestele suurema kindlustunde.
Kuulen juba valvsaid hääli, et kas see kõik ulmeline või liiga keeruline pole? Riik ja selle toimimine ei saagi olla lihtsad. Roostetanud rauda ei saa enam peenhäälestada - see vajab tänapäevase nutiseadmega asendamist. Olen kindel et meie kohalikud omavalitsused ning Maksu- ja Tolliamet on piisavalt võimekad senisest keerukamaid maksulahendusi administreerima. Paindlik ja lahenduskeskne maksusüsteem mitte ainult ei taga riigi stabiilset tulubaasi, vaid võimaldab muuta Eesti arengu nutikamaks ja ühtlasemaks. Tõusev ettevõtlusaktiivsus ja palgatase ääremaadel võimaldab vähendada keskvalitsuse ümberjagamist ja „tulekustutamise“ kulusid ning tõstab kohalike omavalitsuste finantsautonoomiat.
Eelnevalt kirjeldatud ideedele pole tehtud süvaanalüüsi ja
need ei esinda ühegi erakonna ametlikke seisukohti. Eelkõige kutsun nende
näidetega üles riigireformi valguses mõtlema maksuküsimustes „raamist välja“,
et luua uue põlvkonna dünaamiline riigivalitsemine. Eesmärgiks võiks olla
kõikjal Tallinnast Valgani ja Narvast Kärdlani tärkav elu, mille korraldamisega
me saame ühiselt kogutud raha eest hakkama iseseisvalt, õiglaselt ja tulevikku
vaatavalt.
Artikkel on kirjutatud EPL/Delfi palvel ja avaldati 14.11.2016
