Valga linna areng maakonna keskusena on jõudmas vahefinišisse. Euroopa Liiduga liitumine on avanud lõunapiiri, tuntavalt on arenenud kaubandus, piiriülese liikumise lihtsustamine on toonud täiendava turismivoo. Valga linna inimeste hea töö tulemusena ja Euroopa Liidu toel on infrastruktuuriliselt linnas peaaegu kõik elamisväärseks eluks vajalik.
«Tehtud!» võiks öelda ja jääda loorberitele puhkama. Kuid ka teised piirkonnad ja linnad arenevad ning edu käestlaskmine on kerge. Karm konkurents mõjujõu ja elanikkonna pärast aina süveneb.
Tartu Ülikooli linnaregioonide uuringus tuuakse Eesti puhul välja 12 arengupotentsiaaliga linnaregiooni. Suurimas neist (Tallinnas) on 500 000 elanikku ja väikseimas, Valga linnaregioonis, 20 000 elanikku.
Uuringus on vaadeldud mitmeid võrdlusnäitajaid linnaregioonide kohta ja Valga omad on peaaegu alati viimaste hulgas, olgu see siis kõrgharidusega inimeste osakaal, migratsioon, tööhõive, tööstus jne. Seega ollakse olukorras, kus võidakse kaotada areneva linnaregiooni staatus.
3. juulil 1783 moodustas Katariina II Valga linna ümber Valga maakonna. Praeguse maakonna kultuurilise ja territoriaalse koosseisu aluseks on 6. septembril 1920 välja antud ajutine valitsemiskord ja järgnevad haldusterritoriaalsed muudatused, mille alusel Valga maakond moodustati põhiliselt Tartu-, Viljandi- ja Võrumaa kihelkondadest, kusjuures Valga linn jagati Eesti ja Läti vahel.
Maakonna territoorium jaguneb Mulgi, Tartu ja Võru murdealade vahel. Maakonnad otsivad oma identiteeti, mistõttu Mulgi ja Võru kultuuri haare on tugevnemas ning nõudmas juba ka territoriaalset tunnustamist.
Linna elanikkond on vähenenud viimase viie aasta jooksul 560 inimese võrra, koos ümbruskonna kohalike omavalitsustega 1200 inimese võrra. Ettevõtluse arengut pidurdab tööjõupuudus.
Samas on 2006. aasta TNS Emori läbi viidud uuringus Valgamaa (sh Valga linna) elanikud kõige murelikumad töövõimaluste pärast: pooled leidsid, et sellega on lood kehvasti ning vaid 17% hindasid töövõimalusi headeks. Põhjus seisneb madalates palkades ja kesises töökohtade valikus.
Hiliva «nelja keskuse» poliitika tulemusena on valdkondlik otsustamine koondatud Tartusse. Reformide käigus rändasid töökohtadega kaasa ka kõrgharitud ametnikud ja nende pered. See omakorda on mõjunud rängalt nii tööjõu kättesaadavusele kui ka linna üldisele intellektuaalsele populatsioonile.
Uus Riigikogu koalitsioon võib läbi viia haldusreformi, mille tulemusel Valga linn kaotab maakonnakeskuse staatuse. Seega tuleb otsustada, kas jääda pinnale ja säilitada tulevikus kiire areng maakonnakeskusena või taanduda vaikseks provintsilinnaks.
Uus etapp nõuab uut linnajuhtimise käsitlust ning keskendumist senistest erinevatele teemadele. Järgmise perioodi märksõnad on uute majandusharude toomine linna ja kõrge tootlikkusega töökohtade loomine. Järgnevalt mõned mõtted, mis võiks olla nende eesmärkide täitmisel abiks.
Koidula raudtee piiri- ja tollijaama ehitus on lahenemas. Põhja-Eesti sadamatele orienteeritud transiidikoridorid on ammendumas ja seetõttu avab uus piiri- ja tollijaam muu hulgas «rohelise tee» kaupade liikumiseks Petseri–Valga suunal.
Transiitliikluse kasv avab Valga potentsiaali transiidi- ja logistikakeskusena, kus on soodne kaupu sorteerida, komplekteerida ja pakendada. Potentsiaali realiseerimiseks on vajalik eri transpordiliike ja tööstusalasid ühendava infrastruktuuri väljaehitamine. See pole odav, kuid eduka investeeringu tulemusena tekiks Valga linna sadu uusi majanduse trendi jälgivaid töökohti.
Ettevõtluse toetamine on vajalik kõrgema lisaväärtusega tegevusaladele ümberorienteerumiseks. Madala palgatasemega töökohtade, olematu innovatsiooni ning pankrotistumise (ärakolimise) piiril olevad ettevõtted on riskid linna arengule. Samas töötab neis inimesi, kes oleks võimelised järjekindla koolituse ja arendustegevuse toel töötama suuremat lisaväärtust andvatel töökohtadel.
Valga linna teenindussektor on nõrgalt arenenud, kuigi arenenud majandusega riikides on just selles sfääris valdav enamik töökohti.
Eroopa Liidu 2007–2013 struktuuritoetustest on ettevõtluse ümberkujundamiseks ja innovatsiooniks ette nähtud palju raha, aga alustuseks tuleks Valga linnavalitsusse tööle võtta ettevõtlusnõunik, kelle ülesanne peaks olema selliste meetmete kavandamine ja läbiviimine.
Valga kutseõppekeskuse uue kompleksi väljaehitamine on teostumas ja selle mõju kutsehariduse kvaliteedile on raske üle hinnata. Lisaks hoonetele ja õppevahenditele on vajalik uue sisu andmine kutseõppele ning kutseõppekeskuse rollile maakonna arengus.
Eelpool toodud linnapiirkondade uuringus näidatakse haridusasutuste positiivset mõju piirkonna ja eriti ettevõtluse arengule. Linna ja Valgamaa kutseõppekeskuse koostöö peab olema mõlemapoolselt aktiivne. Näiteks võiks linn toetada elukutse ettevalmistuse suunitlusega ettevõtlusprojekte ja inkubatsioonikeskuse väljaarendamist.
Valga on Eestis ainulaadne maakonnakeskus, kus ristuvad nelja kultuurikoosluse piirid. Nende esiletoomine ja kõrvutamine on Valga linnale üks võimalus eristuda. Siin võiks asuda ühe katuse all nii Mulgi kui ka Võru Instituudi filiaalid.
Eesti–Läti instituut võiks tutvustada Valga multikultuursusest tekkivaid võimalusi nii turismi, hariduse kui ka ettevõtluse arendamiseks.
Maakonnakeskuse staatus on linna arengule oluline. Senisest tihedam koostöö linnalähedaste kohalike omavalitsustega ning Otepää ja Tõrva piirkonnaga kindlustaks seda. Näiteks aitaks linna arengule kaasa lähipiirkonna elupiirkondade parem sidustamine linnaga (ühistransport, infrastruktuur jms) ning aktiivsem osalus turismi- ja kultuurialases ühistegevuses Otepää ja Tõrva piirkonnaga.
Kaksiklinna projekt on andnud häid tulemusi ja Valga/Valkat teatakse hästi linnana, mis ulatub kahte riiki. Selline asend on atraktiivne ürituste korraldajatele, kuid Valgas puudub tänapäevane konverentsikeskus. Valga kultuuri- ja huvialakeskus selleks praegusel kujul ei sobi ja puudub ka vastav tehnika. Tihenev konverentsikeskuse roll häiriks ka kultuuri- ja huvialategevust.
Tänapäevane konverentsikeskus peaks olema paindliku ruumiprogrammiga ning toetatud vajaliku tehnika ja teenustega.
Valimistevaheline aeg võimaldab emotsioonideta arutleda kodukoha arengute üle. Valminud on Valga linna üldplaneering ning arengukava on läbivaatamisel. Valimised on möödas, Valga linna valikute ajad on ees.
Loodan, et linna hakkab juhtima asjatundlik meeskond, kes suudab muutunud situatsioonis tuua linna arengusse uued rõhuasetused, mis tagaks Valga linna püsimise Eesti arenevate linnaregioonide hulgas.
teisipäev, 14. august 2007
Arvamus: Kas põgeneda Lõuna-Eestist? (Lõunaleht 31.08.2006)
Eesti Ekspressis ilmunud intervjuus ütleb Jüri Mõisa lapsesuu välja seda, mida mitmed poliitikud ja tippametnikud on aastaid taotlenud – Lõuna-Eesti on määratud hääbumisele ja kõigil, kes peavad end „asjalikumaks”, „edumeelsemaks” jne, on viimane aeg kolida Tallinna või selle lähedusse.
Sellele järsule ettekuulutusele järgnes elav kommenteerimine. Ühegi inimese arvamus ei saaks sellist vastukaja, kui sellel poleks veendunud oponente, kuid ka neid, kes salamisi on mõelnud just nii, nagu Mõis välja ütles. Kas tema ettekuulutus läheb täide või mitte? On ta oraakel või nihilist?
Lõuna- ja eriti Kagu-Eesti majandussituatsioon on olnud iseseisvuse-ajal valdavalt halvem kui mujal Eestis. Lõuna-Eestil pole rikkaid naabreid, pole atraktiivset merd (mis tähendab ka sadamaid ning edukat kinnisvaraäri). Pikki aastaid olid sotsiaalse ja majandusliku arengu pidurdajateks riigipiir ning muust Eestist kehvem infrastruktuur. Kui üle EL-i piiri sissetulevaid investeeringuid me ei piiranud, siis majandustegevus üle Eesti-Läti piiri oli Euroopa Liitu astumiseni tugevalt häiritud ja Eesti-Vene piirialadel jääb ilmselt häirituks veel kauaks. Sellepärast oli siin raskem alustada ettevõtlusega ja teha mahukaid investeeringuid.
Lõuna-Eestit on kiidetud looduse ilu, metsade ja järvede pärast, kuid kõik see pole toonud arvestatavat tulu siinsetele elanikele. Siit raiutav mets on jätnud ainult palju laastatud raiesmikke ja rikutud teid. Valdav osa metsa müügist saadud tulust on läinud mujale. Mets ressursimaksu alla ei käi, nagu see on põlevkivi ja kruusa puhul, seetõttu selle raiumisest mingit tulu siinsetele kohalikele omavalitsustele ei laeku. Ilusa looduse säilitamise nimel on mitmed Lõuna-Eesti piirkonnad majandustegevuse piirangutega. Teede ehitamine ja hooldamine, internetiühenduse pakkumine või ühistranspordi korraldamine on siin tänu reljeefile ja hõreasustusele palju keerulisem kui linnades.
Eesti iseseisvumise järgselt jäid mitmed Eesti piirkonnad ootele, et kui on tehtud investeeringud Tallinnasse ja selle lähiümbrusesse, siis hakkab neid rohkem tulema mujale Eestisse. Paraku läks nii, et kui üks kohalik omavalitsus arutleb, kuhu võiks ehitada Euroopa uhkeima purskkaevu, siis väga mitmed kohalikud omavalitsused peavad pidevalt otsima ja nuruma raha, et vahetada lasteaia või kooli lagunenud katus. Keskvõim arvab järjest enam, et üldse võiks kohaliku elu otsustamine toimuda nn neljas keskuses või veel parem Tallinnas. See võimaldaks olla efektiivne. Kaugelt asju juhtides tunduvad kohalikud probleemid väiksemad ja igasugune kriitika ei sega iseenese tarkusest toimetamist. Jaga ja valitse!
Jüri Mõisale ei saa süüks panna väljaütlemisi, vaid seda, et ainsa lahendusena näeb ta põgenemist - riigi taganemist oma äärealadelt. Selle põhjuseks võib olla mõistuse või julguse puudumine teistmoodi lahenduste pakkumiseks. Loomulikult pole kerge öelda, kuidas saaks Lõuna-Eesti arengut kiirendada. Võlurohtu pole, rakendatavad meetmed peavad olema mitmekülgsed ning pikaajalised.
Lähenevad Riigikogu valimised. Erakonnad ja poliitikud mõtlevad taktikalisi plaane, kuidas hõivata võimalikult palju kohti Toompeal. Käiku lähevad värviliste näopiltidega ja lühikeste lööklausetega reklaamplakatid, maakondadesse saabuvad „klaaspärleid” jagama vali-mind-mehed. Iga valija peab ise tegema oma valiku. Kuid ma sooviksin, et seekord tuleksid erakonnad välja terviklahendustega ja selgitaksid oma valimisplatvormides, kuidas ühtlustada Eesti majandusarengut. Kuidas hinnata Lõuna-Eesti inimeste tööjõu väärtust samaväärselt Põhja-Eesti omadega, kuidas aidata alustavat ettevõtjat, kes peab oma tootmist arendama kaugel sadamatest ja keskustest või ning suutma toimida äärealal väikese sissetulekutega klientide tingimustes. Või kuidas Lõuna-Eesti maastiku ilu ja loodusressursid võiksid teenida enam selle piirkonna rahvast. Või hoopis toetatakse Jüri Mõisa visioone? Olge siis ausad ja öelge see rahvale välja!
Ma ei taha jääda retooriliseks ja visata üles küsimusi, millele ma ise lahendusi pakuks. Kutsun kaasa mõtlema, vaidlema ja pakkuma välja oma lahendusi!
Mida saame ise ära teha:
1. Laiem koostöö. Kagu-Eesti maakondades on häid koostöönäiteid, kuid arenguruumi on veel piisavalt. Euroopa struktuurfondide ja piiriülese koostöö raha ärakasutamiseks on vajalik seljad kokku panna nii kohalikel omavalitsustel kui ettevõtjatel.
2. Väärtustame inimest. Ettevõtjad, koolitage töötajat või motiveerige edasi õppima, püüdke aidata teda isiklike probleemide lahendamisel; ametnikud - püüame pakkuda välja meie poole pöördujatele lahendusi, katsume näha raha ja probleemide taga inimesi.
3. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Osalegem probleemide argumenteeritud aruteludes, vältigem emotsioone ja olgem konstruktiivsed.
4. Kohalikud erakondade organisatsioonid tugevaks . Kui olete valinud endale sobiva mõttelaadi ja otsustanud osaleda poliitika, siis tehke seda aktiivselt ja kaitske oma maakonna huve ka oma erakonna raames. Erakondade maakonnaesindused võiks „põranda alt” välja tulla ja tutvustada oma liikmeid ja seisukohti.
5. Eesti-Läti piirialade koostöö veel tihedamaks. Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti on sarnaste probleemidega piirkonnad. Kuigi keelebarjäärid ja erinev kultuuritaust teeb koostöö raskeks, on tuleviku seisukohalt ühiste projektide ja investeeringute tegemine tugev trump muude Eesti piirkondade ees.
Lahendusi riigi tasemel
1. Kala asemel õng. Demokraatia üheks tunnuseks on võime oma elu ise korraldada. Arenenud majanduse ja demokraatiaga riikides on riigi- ja kohaliku omavalitsuse eelarvete mahud tasakaalus. Eestis on valdav enamus vahenditest ja otsustamisest koondatud Tallinna. Seda raskuskeset tuleks otsustavalt nihutada.
2. Riigikogu valimiste seaduse muutmine nii, et iga maakond oleks vähemalt üks valimisringkond (praegu on terve Kagu-Eesti üks valimisringkond). Nii saaks Kagu-Eestist Riigikokku tõesti inimesed, keda me tunneme ja kes tunnevad siinset elu.
3. Maakondliku juhtimise tugevdamine. Pole tähtis, millise nimetusega on asutus või organisatsioon, kes maakonna tasemel juhtimist teostab. Tähtis on, et Valga maakonna asju otsustataks Valga maakonnas, mitte Tartus või Tallinnas. Ideaalis suunaks maakonna oluliste otsuste tegemist rahva valitud kogu (maavolikogu) ja maakonna tasemel oleks kasutada iseseisvalt kujunev eelarve. Tuleks kaaluda nn keskustesse äraviidud valdkondade juhtimise järk-järgulist tagasitoomist maakondadesse.
Õppigem ja arendagem ennast ja teisi, siis pole Jüri Mõisa esitatud visioonidele tulevikus enam auditooriumi.
Sellele järsule ettekuulutusele järgnes elav kommenteerimine. Ühegi inimese arvamus ei saaks sellist vastukaja, kui sellel poleks veendunud oponente, kuid ka neid, kes salamisi on mõelnud just nii, nagu Mõis välja ütles. Kas tema ettekuulutus läheb täide või mitte? On ta oraakel või nihilist?
Lõuna- ja eriti Kagu-Eesti majandussituatsioon on olnud iseseisvuse-ajal valdavalt halvem kui mujal Eestis. Lõuna-Eestil pole rikkaid naabreid, pole atraktiivset merd (mis tähendab ka sadamaid ning edukat kinnisvaraäri). Pikki aastaid olid sotsiaalse ja majandusliku arengu pidurdajateks riigipiir ning muust Eestist kehvem infrastruktuur. Kui üle EL-i piiri sissetulevaid investeeringuid me ei piiranud, siis majandustegevus üle Eesti-Läti piiri oli Euroopa Liitu astumiseni tugevalt häiritud ja Eesti-Vene piirialadel jääb ilmselt häirituks veel kauaks. Sellepärast oli siin raskem alustada ettevõtlusega ja teha mahukaid investeeringuid.
Lõuna-Eestit on kiidetud looduse ilu, metsade ja järvede pärast, kuid kõik see pole toonud arvestatavat tulu siinsetele elanikele. Siit raiutav mets on jätnud ainult palju laastatud raiesmikke ja rikutud teid. Valdav osa metsa müügist saadud tulust on läinud mujale. Mets ressursimaksu alla ei käi, nagu see on põlevkivi ja kruusa puhul, seetõttu selle raiumisest mingit tulu siinsetele kohalikele omavalitsustele ei laeku. Ilusa looduse säilitamise nimel on mitmed Lõuna-Eesti piirkonnad majandustegevuse piirangutega. Teede ehitamine ja hooldamine, internetiühenduse pakkumine või ühistranspordi korraldamine on siin tänu reljeefile ja hõreasustusele palju keerulisem kui linnades.
Eesti iseseisvumise järgselt jäid mitmed Eesti piirkonnad ootele, et kui on tehtud investeeringud Tallinnasse ja selle lähiümbrusesse, siis hakkab neid rohkem tulema mujale Eestisse. Paraku läks nii, et kui üks kohalik omavalitsus arutleb, kuhu võiks ehitada Euroopa uhkeima purskkaevu, siis väga mitmed kohalikud omavalitsused peavad pidevalt otsima ja nuruma raha, et vahetada lasteaia või kooli lagunenud katus. Keskvõim arvab järjest enam, et üldse võiks kohaliku elu otsustamine toimuda nn neljas keskuses või veel parem Tallinnas. See võimaldaks olla efektiivne. Kaugelt asju juhtides tunduvad kohalikud probleemid väiksemad ja igasugune kriitika ei sega iseenese tarkusest toimetamist. Jaga ja valitse!
Jüri Mõisale ei saa süüks panna väljaütlemisi, vaid seda, et ainsa lahendusena näeb ta põgenemist - riigi taganemist oma äärealadelt. Selle põhjuseks võib olla mõistuse või julguse puudumine teistmoodi lahenduste pakkumiseks. Loomulikult pole kerge öelda, kuidas saaks Lõuna-Eesti arengut kiirendada. Võlurohtu pole, rakendatavad meetmed peavad olema mitmekülgsed ning pikaajalised.
Lähenevad Riigikogu valimised. Erakonnad ja poliitikud mõtlevad taktikalisi plaane, kuidas hõivata võimalikult palju kohti Toompeal. Käiku lähevad värviliste näopiltidega ja lühikeste lööklausetega reklaamplakatid, maakondadesse saabuvad „klaaspärleid” jagama vali-mind-mehed. Iga valija peab ise tegema oma valiku. Kuid ma sooviksin, et seekord tuleksid erakonnad välja terviklahendustega ja selgitaksid oma valimisplatvormides, kuidas ühtlustada Eesti majandusarengut. Kuidas hinnata Lõuna-Eesti inimeste tööjõu väärtust samaväärselt Põhja-Eesti omadega, kuidas aidata alustavat ettevõtjat, kes peab oma tootmist arendama kaugel sadamatest ja keskustest või ning suutma toimida äärealal väikese sissetulekutega klientide tingimustes. Või kuidas Lõuna-Eesti maastiku ilu ja loodusressursid võiksid teenida enam selle piirkonna rahvast. Või hoopis toetatakse Jüri Mõisa visioone? Olge siis ausad ja öelge see rahvale välja!
Ma ei taha jääda retooriliseks ja visata üles küsimusi, millele ma ise lahendusi pakuks. Kutsun kaasa mõtlema, vaidlema ja pakkuma välja oma lahendusi!
Mida saame ise ära teha:
1. Laiem koostöö. Kagu-Eesti maakondades on häid koostöönäiteid, kuid arenguruumi on veel piisavalt. Euroopa struktuurfondide ja piiriülese koostöö raha ärakasutamiseks on vajalik seljad kokku panna nii kohalikel omavalitsustel kui ettevõtjatel.
2. Väärtustame inimest. Ettevõtjad, koolitage töötajat või motiveerige edasi õppima, püüdke aidata teda isiklike probleemide lahendamisel; ametnikud - püüame pakkuda välja meie poole pöördujatele lahendusi, katsume näha raha ja probleemide taga inimesi.
3. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Osalegem probleemide argumenteeritud aruteludes, vältigem emotsioone ja olgem konstruktiivsed.
4. Kohalikud erakondade organisatsioonid tugevaks . Kui olete valinud endale sobiva mõttelaadi ja otsustanud osaleda poliitika, siis tehke seda aktiivselt ja kaitske oma maakonna huve ka oma erakonna raames. Erakondade maakonnaesindused võiks „põranda alt” välja tulla ja tutvustada oma liikmeid ja seisukohti.
5. Eesti-Läti piirialade koostöö veel tihedamaks. Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti on sarnaste probleemidega piirkonnad. Kuigi keelebarjäärid ja erinev kultuuritaust teeb koostöö raskeks, on tuleviku seisukohalt ühiste projektide ja investeeringute tegemine tugev trump muude Eesti piirkondade ees.
Lahendusi riigi tasemel
1. Kala asemel õng. Demokraatia üheks tunnuseks on võime oma elu ise korraldada. Arenenud majanduse ja demokraatiaga riikides on riigi- ja kohaliku omavalitsuse eelarvete mahud tasakaalus. Eestis on valdav enamus vahenditest ja otsustamisest koondatud Tallinna. Seda raskuskeset tuleks otsustavalt nihutada.
2. Riigikogu valimiste seaduse muutmine nii, et iga maakond oleks vähemalt üks valimisringkond (praegu on terve Kagu-Eesti üks valimisringkond). Nii saaks Kagu-Eestist Riigikokku tõesti inimesed, keda me tunneme ja kes tunnevad siinset elu.
3. Maakondliku juhtimise tugevdamine. Pole tähtis, millise nimetusega on asutus või organisatsioon, kes maakonna tasemel juhtimist teostab. Tähtis on, et Valga maakonna asju otsustataks Valga maakonnas, mitte Tartus või Tallinnas. Ideaalis suunaks maakonna oluliste otsuste tegemist rahva valitud kogu (maavolikogu) ja maakonna tasemel oleks kasutada iseseisvalt kujunev eelarve. Tuleks kaaluda nn keskustesse äraviidud valdkondade juhtimise järk-järgulist tagasitoomist maakondadesse.
Õppigem ja arendagem ennast ja teisi, siis pole Jüri Mõisa esitatud visioonidele tulevikus enam auditooriumi.
esmaspäev, 13. august 2007
Alustuseks...
Teatud mõttes on blogimine protestiks massidele orienteerunud meedia vastu. Kas blogimine on hetkemood või revolutsioon ühiskondliku arvamuse esitamisel, seda näitab aeg. Samuti seda, kas minust saab blogija...
Tellimine:
Postitused (Atom)