Eesti Ekspressis ilmunud intervjuus ütleb Jüri Mõisa lapsesuu välja seda, mida mitmed poliitikud ja tippametnikud on aastaid taotlenud – Lõuna-Eesti on määratud hääbumisele ja kõigil, kes peavad end „asjalikumaks”, „edumeelsemaks” jne, on viimane aeg kolida Tallinna või selle lähedusse.
Sellele järsule ettekuulutusele järgnes elav kommenteerimine. Ühegi inimese arvamus ei saaks sellist vastukaja, kui sellel poleks veendunud oponente, kuid ka neid, kes salamisi on mõelnud just nii, nagu Mõis välja ütles. Kas tema ettekuulutus läheb täide või mitte? On ta oraakel või nihilist?
Lõuna- ja eriti Kagu-Eesti majandussituatsioon on olnud iseseisvuse-ajal valdavalt halvem kui mujal Eestis. Lõuna-Eestil pole rikkaid naabreid, pole atraktiivset merd (mis tähendab ka sadamaid ning edukat kinnisvaraäri). Pikki aastaid olid sotsiaalse ja majandusliku arengu pidurdajateks riigipiir ning muust Eestist kehvem infrastruktuur. Kui üle EL-i piiri sissetulevaid investeeringuid me ei piiranud, siis majandustegevus üle Eesti-Läti piiri oli Euroopa Liitu astumiseni tugevalt häiritud ja Eesti-Vene piirialadel jääb ilmselt häirituks veel kauaks. Sellepärast oli siin raskem alustada ettevõtlusega ja teha mahukaid investeeringuid.
Lõuna-Eestit on kiidetud looduse ilu, metsade ja järvede pärast, kuid kõik see pole toonud arvestatavat tulu siinsetele elanikele. Siit raiutav mets on jätnud ainult palju laastatud raiesmikke ja rikutud teid. Valdav osa metsa müügist saadud tulust on läinud mujale. Mets ressursimaksu alla ei käi, nagu see on põlevkivi ja kruusa puhul, seetõttu selle raiumisest mingit tulu siinsetele kohalikele omavalitsustele ei laeku. Ilusa looduse säilitamise nimel on mitmed Lõuna-Eesti piirkonnad majandustegevuse piirangutega. Teede ehitamine ja hooldamine, internetiühenduse pakkumine või ühistranspordi korraldamine on siin tänu reljeefile ja hõreasustusele palju keerulisem kui linnades.
Eesti iseseisvumise järgselt jäid mitmed Eesti piirkonnad ootele, et kui on tehtud investeeringud Tallinnasse ja selle lähiümbrusesse, siis hakkab neid rohkem tulema mujale Eestisse. Paraku läks nii, et kui üks kohalik omavalitsus arutleb, kuhu võiks ehitada Euroopa uhkeima purskkaevu, siis väga mitmed kohalikud omavalitsused peavad pidevalt otsima ja nuruma raha, et vahetada lasteaia või kooli lagunenud katus. Keskvõim arvab järjest enam, et üldse võiks kohaliku elu otsustamine toimuda nn neljas keskuses või veel parem Tallinnas. See võimaldaks olla efektiivne. Kaugelt asju juhtides tunduvad kohalikud probleemid väiksemad ja igasugune kriitika ei sega iseenese tarkusest toimetamist. Jaga ja valitse!
Jüri Mõisale ei saa süüks panna väljaütlemisi, vaid seda, et ainsa lahendusena näeb ta põgenemist - riigi taganemist oma äärealadelt. Selle põhjuseks võib olla mõistuse või julguse puudumine teistmoodi lahenduste pakkumiseks. Loomulikult pole kerge öelda, kuidas saaks Lõuna-Eesti arengut kiirendada. Võlurohtu pole, rakendatavad meetmed peavad olema mitmekülgsed ning pikaajalised.
Lähenevad Riigikogu valimised. Erakonnad ja poliitikud mõtlevad taktikalisi plaane, kuidas hõivata võimalikult palju kohti Toompeal. Käiku lähevad värviliste näopiltidega ja lühikeste lööklausetega reklaamplakatid, maakondadesse saabuvad „klaaspärleid” jagama vali-mind-mehed. Iga valija peab ise tegema oma valiku. Kuid ma sooviksin, et seekord tuleksid erakonnad välja terviklahendustega ja selgitaksid oma valimisplatvormides, kuidas ühtlustada Eesti majandusarengut. Kuidas hinnata Lõuna-Eesti inimeste tööjõu väärtust samaväärselt Põhja-Eesti omadega, kuidas aidata alustavat ettevõtjat, kes peab oma tootmist arendama kaugel sadamatest ja keskustest või ning suutma toimida äärealal väikese sissetulekutega klientide tingimustes. Või kuidas Lõuna-Eesti maastiku ilu ja loodusressursid võiksid teenida enam selle piirkonna rahvast. Või hoopis toetatakse Jüri Mõisa visioone? Olge siis ausad ja öelge see rahvale välja!
Ma ei taha jääda retooriliseks ja visata üles küsimusi, millele ma ise lahendusi pakuks. Kutsun kaasa mõtlema, vaidlema ja pakkuma välja oma lahendusi!
Mida saame ise ära teha:
1. Laiem koostöö. Kagu-Eesti maakondades on häid koostöönäiteid, kuid arenguruumi on veel piisavalt. Euroopa struktuurfondide ja piiriülese koostöö raha ärakasutamiseks on vajalik seljad kokku panna nii kohalikel omavalitsustel kui ettevõtjatel.
2. Väärtustame inimest. Ettevõtjad, koolitage töötajat või motiveerige edasi õppima, püüdke aidata teda isiklike probleemide lahendamisel; ametnikud - püüame pakkuda välja meie poole pöördujatele lahendusi, katsume näha raha ja probleemide taga inimesi.
3. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Osalegem probleemide argumenteeritud aruteludes, vältigem emotsioone ja olgem konstruktiivsed.
4. Kohalikud erakondade organisatsioonid tugevaks . Kui olete valinud endale sobiva mõttelaadi ja otsustanud osaleda poliitika, siis tehke seda aktiivselt ja kaitske oma maakonna huve ka oma erakonna raames. Erakondade maakonnaesindused võiks „põranda alt” välja tulla ja tutvustada oma liikmeid ja seisukohti.
5. Eesti-Läti piirialade koostöö veel tihedamaks. Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti on sarnaste probleemidega piirkonnad. Kuigi keelebarjäärid ja erinev kultuuritaust teeb koostöö raskeks, on tuleviku seisukohalt ühiste projektide ja investeeringute tegemine tugev trump muude Eesti piirkondade ees.
Lahendusi riigi tasemel
1. Kala asemel õng. Demokraatia üheks tunnuseks on võime oma elu ise korraldada. Arenenud majanduse ja demokraatiaga riikides on riigi- ja kohaliku omavalitsuse eelarvete mahud tasakaalus. Eestis on valdav enamus vahenditest ja otsustamisest koondatud Tallinna. Seda raskuskeset tuleks otsustavalt nihutada.
2. Riigikogu valimiste seaduse muutmine nii, et iga maakond oleks vähemalt üks valimisringkond (praegu on terve Kagu-Eesti üks valimisringkond). Nii saaks Kagu-Eestist Riigikokku tõesti inimesed, keda me tunneme ja kes tunnevad siinset elu.
3. Maakondliku juhtimise tugevdamine. Pole tähtis, millise nimetusega on asutus või organisatsioon, kes maakonna tasemel juhtimist teostab. Tähtis on, et Valga maakonna asju otsustataks Valga maakonnas, mitte Tartus või Tallinnas. Ideaalis suunaks maakonna oluliste otsuste tegemist rahva valitud kogu (maavolikogu) ja maakonna tasemel oleks kasutada iseseisvalt kujunev eelarve. Tuleks kaaluda nn keskustesse äraviidud valdkondade juhtimise järk-järgulist tagasitoomist maakondadesse.
Õppigem ja arendagem ennast ja teisi, siis pole Jüri Mõisa esitatud visioonidele tulevikus enam auditooriumi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar