Maailmas on vähe rahvaid, kellel on sedavõrd pika ja auväärse ajalooga rahvuslipp, kui seda on Eestil. Lipu sünd, tema pühitsemine ja saamine riigilipuks on kujundlikult võrreldav kogu meie rahva eneseteadvuse tõusmise, vabaduspüüdluste ja omariikluse sünni keerulise looga. On väga meeldiv tõdeda, et Valgamaal Otepääl on selles loos oluline peatükk rääkida.
Rohkem kui pool 125 aastasest ajast on meie rahvuslipp olnud võõrvõimude sunnil salatud ja peidetud, kuid mitte kunagi unustatud. Kas nüüd, kus igaühel meist on vaba õigus oma riigilipuga kaunistada oma koda, tähistada nii muret kui rõõmu, on sini-must-valge tähendus meie jaoks säilinud? Või on keelatust üleastumise rahvuslik trots asendunud tüütu kohustusega lippu tõsta ja langetada, nagu käia poes, prügi välja viia, niita muru… Usun siiski, et suudame taastada igaühe isikliku hingelise sideme meie rahvuslipuga. Kutsun kõiki üles nii meie riigi kui ka oma perele tähtsatel päevadel riigilippu majalipuna heiskama või leidma oma korteris ja kontoris võimalus asetada riigilipp aukohale.
Kui võidetakse maa või vägi, siis püstitatakse võidu märgiks oma lipp. Alistatute lipud heidetakse alla. Eestimaa ei ole alistatud, kuid lippude heiskamine ja kasutamine on jäänud üha harvemaks. Just praegu tundub olevat õige aeg koonduda kolme koduvärvi alla - tõestada Eesti elujõulisust, ühist püüet ja vennaarmu nagu seda sajand tagasi laulis Valga kreiskoolis hariduse saanud Martin Lipp.
Soovin kõigile head Eesti lipu 125. sünnipäeva!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar