2006 novembris TNS Emori poolt läbi viidud valgamaalaste rahulolu-uuringu järgi olid pooled küsitletutest mures töövõimaluste pärast. Enim kurdeti madalate palkade ja kesise töökohtade valiku üle. 2007. aasta Turuuuringute AS abil korraldatud Valgamaa ettevõtlusuuringu põhjal hindasid Valgamaa ettevõtjad viiepalliskaalas kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavuse 38% juhtudel hindega „kaks” või halvemini. Veel tumedaid toone – 9,6% töötuid 2007. a. Statistikaameti andmete põhjal ja 3,9% registreeritud töötuid Tööturuameti 1. mai andmete põhjal 15-64 aastaste Valgamaa elanike seas. Seega valitseb Valgamaa tööturul sügav lõhe töövõtjate ja tööandjate vahel.
Rääkides inimeste ja ettevõtjatega kerkib esile rida stampväiteid. Kurdetakse et ettevõtjad koonerdavad palkadega ja ei hooli oma töötajatest. Tööandjad jälle väidavad et töölesoovijad nõuavad rohkem palka, kui on nõus tööga panustama. Noored omakorda arvavad, et Valgamaal puuduvad töökohad, mis annaksid neile karjääri- ja arenemisvõimalusi. Nii seisavadki eri osapooled oma nurkades, mossitavad üksteise suunas ja olukord ei muutu sellest karvavõrdki paremaks.
Rääkides tööhõiveprobleemidest, räägitakse tihti ainult töötutest ja eriti on piisavalt kogemusi nn asotsiaalsetest töötutest. Tegelikult on asi mitmetahulisem. Statistikaameti andmete põhjal oli 2007. aastal Valgamaal 22,7 tuhat 15-64 aastast inimest, kellest 53,9% olid tööga hõivatud. Eestis keskmiselt on see määr 69,1%. Kui jätta kõrvale inimesed, kes on märkinud enda staatuseks töötud (9,6%), on Valgamaa tööealisest elanikkonnast umbes 7800 tööga mittehõivatud inimest. Nende seas on ettevõtjaid, õpilasi ja lapsehoolduspuhkusel emasid, kelle praegune mittetöötamine on loomulik ja ühiskonnale vajalik. Samas kui võtta võrdluseks Eesti keskmine või Euroopa Liidu Lissaboni strateegias seatud 70% tööhõivemäära tase, siis on Valgamaal ligikaudu 2200-2400 inimest otsustanud tööturult eemale jääda ja pole samas märkinud enda staatuseks „töötu”. Arvatavasti on nende seas selliseid, kes tulevad sõltumata töökoha puudumisest siiski toime. Samas oleks nende rohkem kui kahe tuhande inimese rakendamine meie ettevõtetele eluliselt vajalik.
Peab tunnistama, et me ei tea täpselt kes on need inimesed ja miks pole nad tööle saanud või tahtnud minna.
Võimalik, et tegemist on näiteks inimestega, kes elavad maapiirkonnas, kelle abikaasa töötab ja tagab ülalpidamise. Sellise pere mees on tööl kodust kaugemal, võimalik et isegi Eestist väljaspool. Pereemal on kasvatada lapsed ja hooldada kodu, mis ei lase tööle asuda. Otsest probleemi nagu polekski, sest pereisa sissetulek võimaldab enam-vähem ära elada. Pikemas perspektiivis on selline töölt eemalejäämine siiski hävitav - kaob kvalifikatsioon, mõnel juhul ka tööharjumus ja võime tunda end hästi kollektiivis jne. Ka ettevõtluse seisukohast on tegemist kasutamata tööjõuressursiga, millist meie ettevõtted väga vajavad. Kui selline koduperenaine otsustabki tööle asuda, siis tekib palju küsimusi: kuidas lapsed lasteaeda või kooli saada? millega tööle käima hakata? kas ma saan hakkama? kas mul on piisavalt oskusi tööks? Ja kui inimesel pole jõudu ja tahet nendele küsimustele vastuseid leida, siis pole tal ka kuhugi pöörduda kompleksse abi saamiseks.
Ja veel on võimalik et „tukkuvate” mittehõivatute hulgas on inimesi, kes elatuvad juhutöödest, sageli saades oma sissetuleku eraisikutele osutatavate teenuste eest. Nad on harjunud töötama nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Sageli selgub alles esimeste tõsisemate tervisehädade puhul, et neil puudub igasugune sotsiaalne kindlustus.
Samuti võib arvata et on inimesi, kellele tööl käimine (kulud tööl käimisele ja kodumajapidamise ümberkorraldamine) tuleb näiliselt kallim, kui kodus toetustest elamine. Kindlasti on „tukkuvate” mittehõivatute seltskond eelpooltoodud näidetest palju mitmekesisem ja vajaks oluliselt täpsemat analüüsi. Aga faktiks jääb, et 2200-2400 Valgamaale vajalikku inimest on otsustanud tööturult eemale jääda.
Parem pole olukord ka ettevõtluse seisukohalt vaadatuna. Ettevõtted vajavad rohkelt tööjõudu, soovides maksta neile madalat töötasu, sest vastasel korral kulude kasv kaotaks konkurentsieelise. Eelpoolnimetatud ettevõtlusuuringu järgi ei pidanud üle poolte ettevõtjatest võimalikuks (ei suuda? ei pea vajalikuks?) koolitada oma töötajaid. Vaadates keskmist brutopalga taset Valgamaal (8988 kr kuus 2007 IV kvartal), jääb see oluliselt alla Eesti keskmisele samale näitajale (12 270 kr). Veel hullem: koguni 15 juhul 16st jääb Valgamaa keskmine palk alla statistilise liigituse alusel põhitegevusalade keskmistele brutopalkadele Eestis. Kallid tööandjad! Nii jätkates inimesed kas istuvad kodus või lähevad mujale tööle (ja elama). Loomulikult ma mõistan, et sellel on omad põhjused. Uuringu alusel koguni 83% ettevõtetest turustas oma tooteid või teenuseid põhiliselt Valgamaal või mujal Eestis. Ja kahjuks koguni 56% ettevõtjatest ei pidanud võimalikuks ka tulevikus eksporti alustada või laiendada. Sellelgi on omad põhjused - ettevõtjad möönsid, et arendamist vajaksid nii keele- kui ka turundusoskused. 2007. aasta lõpuni kestnud siseturu nõudluse kasv ei sundinud eriti tootmist ja turundust arendama. Aga olukord on muutumas. Kulude kasv ja eriti tööjõukulude kasv paneb paljusid ettevõtjaid raskustesse. Valgamaa arengukonverentsil ütles professor Urmas Varblane, et ettevõtjad, kelle äriplaan on seatud odavale tööjõule ja toormele, peavad valima, kas lõpetada tegevus või siirduda uuele tegevusalale. Samal konverentsil väitis Rivo Noorkõiv, et ettevõtja ellujäämisvalemiks on poole vähemate töötajatega ja kaks korda kõrgemate kuludega saavutada kolm korda suurem tootlikkus. See on aga võimalik ainult kõrge kvalifikatsiooniga ja hästi motiveeritud tööjõu abil.
Ja tundubki et nõiaring on sulgunud. Kuidas viia tööandja ja potentsiaalne töövõtja uuele arengutasemele nii et nende suhe oleks jätkusuutlik ja kasulik mõlemale poolele? Juba ma kuulen enda kõrvus nõudlikke küsimusi: „Andke mulle kvalifitseeritud töötaja ja ma maksan talle korraliku palga!” või siis „Näidake mulle tasuv töökoht ja ma lähen kohe tööle!” Paraku pole see nii lihtne ja ilmselt tuleb siin kõigil samme astuda ning mõnel juhul avalikul sektoril asuda vahendajarolli, olles valmis igal üksikul juhul paindlikke lahendusi pakkuma.
Alustuseks tuleb meil kõigil vaadata peeglisse ja mõelda, kas olen teinud piisavalt pingutusi et mulle tuleks hea töötaja või et minust saaks kõrgelthinnatud töötaja. Edukad ettevõtted noolivad tööjõudu juba koolidest (muidugi laske neil lõpetada!), pakkudes neile stipendiumiprogramme, hiljem motiveerides ka koolitus- ja karjäärisüsteemiga. Edukad töövõtjad ja ettevõtjad täiendavad end igal võimalikul juhul ja püüavad alati panustada ettevõtte arengusse.
Siiski ei tohi unustada et mitte kõik ei suuda ilma välise abita ennast kokku võtta ja asuda aktiivselt endale tööd otsima. Mitteaktiivsete inimeste ja ettevõtete vahendamisel on heaks kogemuseks MTÜ Partnerlus poolt 2004-2008 Kagu-Eestis läbi viidud kolm projekti, mis näitasid, et töötugiisikute võrgustik suutis tööle rakendada paljusid pikaajalisi töötuid. Töö tugiisiku poole võis pöörduda igaüks ja küsida nõu, kuidas ennast arendada, et saada endale sobiv töökoht. Töö tugiisik suhtles ka kohaliku omavalitsuse ja ettevõtetega, et pakkuda võimalikult mitmekülgseid tugiteenuseid ja samas arvestada ettevõtjate soove. Paraku oli lahendus projektipõhine ja peale struktuurivahendite lõppemist, loodud võrgustik lagunes. Esinedes Riigikogu sotsiaalkomisjonis, tegime ettepaneku, et töö tugiisiku teenus oleks riigi poolt toetatud ja et see toimuks kõigis kohalikes omavalitsustes.
Lisaks sellele on arenenud riikide kogemustest lähtudes ettevõtjatel vaja mõelda, kuidas rakendada töötajaid osalise tööajaga, hoida tööl eakaid, kaasata puuetega inimesi. Mõelda võiks kaugtöövõimaluste pakkumisele. Mitmete selliste lahenduste juurutamiseks ettevõtetes, on juba praegu võimalik saada abi Tööturuametist ja SA Valgamaa Arenguagentuurist.
Lahendusi ja ideid, kuidas tööhõivelõhet vähendada on veelgi (ettevõtete ümberprofileerimistoetus, venekeelsete töötajate täiendõpe, riigiasutuste töökohtade toomine maapiirkonda, täiskasvanute aktiivne koolitusprogramm jne). Praegu puudub piisav koostöö kõigi osapoolte vahel, et tõsiselt ja programmiliselt meetmeid rakendades olukorda muuta. Euroopa Liidu näitel on mitmed piirkonnad avaliku-, era- ja mittetulundussektorite vahel sõlminud tööhõivelepingu. Soovime selle aasta sügiseks sellise lepingu välja töötada ka Valgamaal ning saada sellele toetust nii EL struktuurivahenditest kui kõigilt osapooltelt. Ainult ühiselt panustades, teistega arvestades ja samu eesmärke püüeldes on võimalik pakkuda valgamaalastele rohkem ja paremaid töökohti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar